"KUUMALT VORMITUD TERAS"
HEIGO JELLE SKULPTUURID
Näitus Kuressaare lossis.
Näitus jääb avatuks kuni 12. augustini.
Heigo Jelle 10.02.1963.
Metallikunstnik, lõpetanud ERKI 1986. Õppejõuna töötanud Eesti Kunstiakadeemias 1991-2015, sellest kaheksateist aastat dotsendi ametis.
Põhiline materjal on olnud raud ja põhiline tehnoloogia sepis. Valminud on töid ehetest skulptuurideni. Näitustel esinenud suhteliselt vähe, põhirõhk tegemistes on olnud tellimustöödel, mis kavandatud nii ajaloolisse kui kaasaegsesse keskkonda.
Mõnel viimasel aastal on skulptuur varasemast rohkem huvi pakkunud. Aga ka skulptuure tehes olen pigem materjalikeskne kui ruumi organiseerimisele või vormiotsingutele keskendunud. See tähendab, et modelleerimisel jään pigem ikkagi sepaks, mitte ei kehastu skulptoriks, oluline on materjaliga suhtlemine. Mind huvitab, kui palju raud minu tahtele järgi annab ja et see minu tahtega kaasaminemine raua õilsama näo esile tooks. Ja mind huvitab, millest ning kui usutavalt raua keeles rääkida saab.
Inimese kujutamine on tehniliselt üsna raske ja see on heaks mõõdupuuks, kuhumaani teras, see oleks tegelikult korrektne termin kõigi rauasulamite kohta, mul laseb minna.
Suurema osa kunstniku ja sepana töötamise ajast olen teinud suuremahulisi arhitektuuriga seonduvaid töid, mis eeldavad pigem konstrueerivat lähenemist ja suhestumist ümbrusega, üheksakümnendatel otsisin vaheldust ja tegin pisut ehteid, rauast loomulikult. Skulptuuride modelleerimisel keerab raud jälle uue külje ja tahab teistsugust lähenemist. Nii ei ole selle materjaliga tegeledes igavus kallale tulnud.
Lood, mida raud minu käes räägib, tulevad niisugusest kohast, mille nime ma ei tea.
www.heigojelle.ee
ENGLISH
Heigo graduated from ERKI (Estonian Academy of Arts) in 1986, and has since maintained a professional practice in metal arts. He worked as a faculty member in the Estonian Academy of Arts from 1991-2015, including 18 years as an Associate Professor.
His primary material is iron and his primary technology of work is forging. His work ranges from jewelry to sculpture, with an emphasis on commission for both historical and modern architectural projects.
Over the past years I have taken up interest in sculptures more than usual. I am focused more on the material quality than handling space or seeking perfect forms, and so I remain a blacksmith while modeling. I don’t try to empersonate a sculptor. Communicating with the material is the most important aspect of my practice. I am interested in how much iron is willing to succumb to my intention, so that together, in collaboration we can express its nobility. I am interested in discovering what one can say in the language of iron, and how convincingly one can say it.
Technically, depicting a human being is rather difficult. The challenge gives me quite an accurate guage as to to what extent steel (the correct term for all iron based alloys) will allow me to have my way.
For most of the time that I have been working as an artist and a blacksmith, I have been working on large scale architectual projects that require a constructive approach and awareness of the surroundings. I was looking for a change and in the nineties when I started making iron jewelry and sculptures has now exposed yet another side of iron to me. Thus, I have never felt boredom working with this material.
The stories that iron tells me come from a place I cannot name.
Kunstsepp Heigo Jelle raudõrn näitus linnuses
Möödunud reedel avati Kuressaare linnuse peakorrusel ühe Eesti nimekaima sepa Heigo Jelle skulptuuride näitus “Kuumalt vormitud teras”, kelle rauast nikerdatud tööd mõjuvad ühtaegu pehmelt ja raskelt.
Ühtlasi peab mainima, et näitus mõjub linnuse seinte vahel väga orgaaniliselt. “Tehnoloogia ja vorm on konservatiivsed ja eks seetõttu näitus siia (linnusesse – toim.) ka sobib,” nõustus kunstsepp ise. Kunstniku enda sõnul ta otseselt Saaremaaga seotud ei ole, kuid kuidagi nii on juhtunud, et ta on siia ikka ja jälle tagasi tulnud. Nüüd ta siis otsustas Saaremaale tuua ka näituse oma viimase kuue aasta töödest.
Raua keeles rääkimine
Kui ise kohale minna ja töö pealkirja lugeda, tuleb välja kunstniku humoorikas ellusuhtumine. Selle kohta ütleb Heigo Jelle näitust tutvustavas tekstis: “Lood, mida raud minu käes räägib, tulevad niisugusest kohast, mille nime ma ei tea.” Seega tuleb ise kohale minna ja uurida kunstniku töödes neid vaimukaid nüansse, mida pakuvad tööde pealkirjad: “Kärbseseenmees”, “Soe vesi”, “Tüdruk tunneb maitset”, “Kaks kolivad suurde linna” või “Nagu üleval, nii ka all, nagu taevas, nõnda ka maa peal”.
“Materjal on raske ja tõsine, seetõttu ei tohi lasta asjal ka liiga tõsiseks minna, mingi tasakaal peab olema,” leidis kunstnik ise.
Raud tundubki olevat raske materjal, aga ometigi on kunstniku käekiri peen ja nõtke. “Sellise tulemuse saavutab nii, et tuleb oma materjaliga hakkama saada ja talle “kuumalt” läheneda,” selgitas Heigo Jelle humoorikalt.
Kumb ta siis on, kas kunstnik või sepp – metallikunstniku haridusega mees arvab, et teda võib kunstsepaks nimetada küll. Näitust tutvustavast tekstist saab lugeda, et aastatel 1991–2015 kunstiakadeemias õppejõuna töötanud mees on just viimasel ajal hakanud varasemast rohkem skulptuuri vastu huvi tundma. Kuid ka skulptuure tehes on ta pigem materjalikeskne kui ruumi organiseerimisele või vormiotsingutele keskendunud. See tähendab, et modelleerimisel jääb ta ikka sepaks, mitte ei kehastu skulptoriks, ja oluline on materjaliga suhtlemine.
Teda huvitab, kui palju raud tema tahtele järele annab ja kas tema tahtega kaasaminemine raua õilsama näo ka esile toob; millest ja kui usutavalt raua keeles rääkida saab. Näituse tekst ütleb veel Heigo Jelle sõnadega: “Inimese kujutamine on üsna raske ja see on heaks mõõdupuuks, kuhumaani teras, see oleks tegelikult korrektne termin kõigi rauasulamite kohta, mul laseb minna.”
Näituse sildid ja plakatid aitas kujundada Erkki Vaader. Heigo Jelle skulptuuride näitus jääb avatuks 12. augustini.
